Kui meie seas oleks täna Vargamäe Oru Pearu, ta ütleks lahkunu kohta: Veart mees oli! Veart mees! Selles lühikeses hinnangus on peidus kõik Tiitu väärtustanud omadused: huumorimeel, tähelepanelikkus, põhjalikkus, sõbralikkus, visadus.

Meie seast on lahkunud taevastele radadele üks väärt eesti mees. Vähe on mehi, kes oma elu ajal on töötanud vaid kahel töökohal. Tiit kuulub selliste meeste hulka. Üle veerand sajandi inseneriaastaid möödus SILIKAADI tehases, kus ta töötas hinnatud töömehena mitmetel ametipostidel. Tallinna linna soojusmajanduses, kuhu Tiit pärast ühel kuuendikul maakerast asunud riigi kokkuvarisemist tööle asus, oli tema kompetents soojusenergeetika insenerina kõrge. Ühe kolmandiku oma elust oli Tiit Tallinna Polütehnilise Instituudi Akadeemilise Meeskoori laulja, jõudes välja neljakordse teenelise kooriliikme staatuseni. Hulk aastaid kuulus Tiit koorivanemana koori juhatusse. Koorivanemana teenis ta endale hüüdnime tige Tiit, sest mõnikord tuli meestega rääkida ka kindlast kõneviisist kindlamas kõneviisis. Viimastel laulumehena kooris oldud aastatel oli Tiit "rebasekasvataja". Sellist nime kannab keegi auväärsetest lauljatest ja tema ülesandeks on noorte laulumeeste igakülgne härrasmehelik ettevalmistus koori liikmeks saamiseks. Noorte lauljate muusikaliste võimete kontroll ja arendamine ei kuulunud rebasekasvataja ülesannete hulka, see oli koori kunstilise juhi ehk dirigendi ülesanne. Kauaaegse ja tõhusa töö eest kooris valiti Tiit koori auliikmeks. Kui meie OAS-65 vennaskonnal oli järjekordse kevad- või sügissauna korraldamine käsil, oli Tiit alati eestvedajaks. Tiidu lõppsõnad iga telefonikõne lõpul olid: Päikest päeva!
Olgu Sinu päevad, Tiit, pilvepiiril kõik päikeselised.