Märt Soost
27.12.1934-25.06.2016  
"Sündisin 27.12.1934. aastal Tallinnas Tondil, kus isa töötas allohvitserina Tondi Sõjakoolis. 1938. aastal sündis perre veel õde Malle. Ema oli kodune. Pere elas Tondi ümbruskonnas kuni sõja alguseni. Minu eelkooli iga möödus talviti linnas. Suved aga veetsime isapoolsete vanemate talus Tapa lähedal maal. Peale sõja puhkemist kolis ema koos minu ja õega Tapale, et olla lähemal nii isa- kui emapoolsetele sugulastele. Koolis käimist alustasin Tapal. 1946. aastal lasti isa maha kui riigireetur ja meie ülejäänud pere saadeti 1947. aastal läbi viie Venemaa vangla Siberisse Tobolski linna lähedale asumisele. Et mitte kohapeal nälga surra, korraldas ema minu ja õe põgenemise sugulaste juurde Eestisse. Põgeneda oli võimalik ainult mööda Toboli jõge sõitva laevaga. Mäletan, kuidas meid peideti laeval olevasse lehmasõime, sest laeva jälgis pidevalt kohalik NKVD."(Märt Soost, OAS-65 inseneriteel, lk 236) "Jällegi üks tagasihoidliku moega rühmakaaslane, kes mitte millegagi esile pole kippunud ja alles aastate jooksul olen teada saanud, kuivõrd mõnusa mehega tegu."(Tiit Pukk, item) |
  Mati Kõnno: "Kallis Märt! Õppisime sama asja, teame, et kogu meie energiat ei saa muuta kasulikuks tööks. Kevadel kõndisime koos õppehoonest välja, bussipeatuse poole. Füüsikaseadus toimis, tarbitud kütuse energia hajus keskkonda. Aga siis juhtus ime. Viipasime hüvastijätuks. Käeliigutuse energia muutus millekski, mida me koolis ei õppinud - muutus heaks mälestuseks. Hüvasti, Märt! Aitäh!"  Aivo: "Head leinajad. Igal asjal on kaks otsa: algus ja lõpp. Nii on see kogu looduses maakeral, kogu universumis ja sealhulgas ka inimesel. Kas inimelu algus on loote sigitamismoment või lapse sünd, selle koha pealt on erinevaid seisukohti ja see ei oma praegusel hetkel meie jaoks mingit tähtsust. Meie jaoks on praegu tähtis see, et meie hea rühmakaaslane, sõber, pereisa, kallis Märt, on jõudnud oma elu lõpppunkti ning meie hulgast lahkunud. Langetagem vaikides pea tema mälestuseks. Elu vingerbussid sundisid Märti alustama oma töömehe teed suhteliselt varases nooruses, õppides lukksepaks. Selle tulemusena omandas ta vist kõik metallitöötlemise oskused. Need oskused ilmnesid selgelt meie kolhoosipäivil Vana-Karistes. Nimelt oli Vana-Karistes vanadekodu, mis juba kuu aega oli ilma veeta, kuna pump oli rikkis. Vastu tulles vanadekodu majandusjuhataja palvele, oskas Märt meile näidatud vanaraua hunnikust kokku panna töökorras veepumba. Ime oli see, et see pump oli tehasest välja lastud tuhande ühaksasaja kahekümnendatel aastatel ja selle töö tegemiseks oli Märdil kasutada ainult haamer, paar viili ja käsipuur. Suurema osa oma inseneri teest tegeles Märt soojamajanduse objektide projekteerimisega põllumajandusele. Arvan, et vähe on neid maakondi, kus ei asu temaga koostöös projeteeritud soojustehnilisi seadmeid. Hilisemal ajal pühendus Märt gaasisedmete projekteerimisele individuaalehituses. Kõige selle juures oskas ta oma elu ühel etapil viia kena neiu Maimu nii kaugele, et Maimul tekkis soov saada endale selline mees nagu oli Märt. Selle soovi tulemusena moodustus kena ja üksteist armastav perekond, kes jõudis saata eluteele kaks tublit järeltulijat - tütre ja poja. Kallis sõber Märt! Mälestus sinust jääb igavesti meie südametesse. Olgu muld sulle kerge." 
Fotojada Märdi eluteelt (ppt, helitaustaga) |